Õnn ja vedamine ei ole kuidagi seletatav, ennustatav, õpetatav või omistatav. See on vahelduva eduga esinev fenomeen, millel on alati selle osakssaajat rahuldav tulemus. Kellel veab, sellel veab, mõnel püsivamalt, mõnel ajutiselt kuid sellegipoolest jääb see mänguks loosirattal, mille peatumist õiges kohas me ilma sohkitegemata kuidagi ei saavuta. Ahmides meid ümbritsevast meediast sisse elutarkatade ja trenditeadlike bimbode, pupede, bravuuritaride ja salakelmidest ärihaide õpetusi, kuidas paremini hakkama saada, läbi lüüa äris või isiklikus elus, võiks mõelda küll, et kui kõike teha nii nagu nemad, siis lähebki hästi. Seejuures lisavad õli tulle muidugi ka horoskoobid, mis on juba aegade hämarusest silmamoonduse musternäitena inimesi hullutanud. Nii nagu usume horoskoope, võime sama targalt uskuda ka nõidu, posijaid ja muid sulelisi-karvaseid, kes kõik õnne ennustamatust ärakasutades endale varandust kokku ajavad. Mida kauem ja suurema tõsidusega nendetaolised oma rida ajades meile hämavad, seda usutavam see mull tundub - paraku aga ei tee see kindlasti meid õnnelikumaks.

Õnnelikud ja õnnetud

Õnne valemit ei ole olemas. See, kas meil juba veab, alles hakkab vedama või varsti enam ei vea, ei ole otselt ega kaudselt seotud meie väljanägemisega, mida me mis järjekorras teeme, kui rikkad ja ilusad me oleme või millist stardipositsiooni omame. Vedamise tõenäosus on kinni puhtalt meie isiklikus joppamise koefitsendis. Mõnel on see lihtsalt suurem, mõnel väiksem ja vastavalt sellele ka vedamise sagedus. Mõni ostab endale vana kasutatud auto ja see peab hästi vastu. Teine ostab salongist tuttuue ja käib iga nädal sellega teeninduses, olgugi et uus peaks paremini vastu pidama kui vana. Kui inimese üks abielu on luhta läinud ei tähenda, et nii juhtub ka tema järgnevaga. Kas meil veab hea töökoha leidmisel, tervisega, isiklikus elus ja armuasjades, liigitab meid ajutiselt õnnelikeks ja õnnetuteks ja ei tähenda, et õnnetud oleksid saanud õnnelikeks juhul, kui nad midagi teisiti oleks teinud.

Ebausk ja Eneseusk

Õnn on seotud usu ja ebausuga, mis on tunne, mis eksisteerib samuti meie ettekujutustes. Kas peale musta kassi teeületust midagi halba juhtub või oleks halb ka peale kirju kassi jooksu või kassitut teed juhtunud, on samuti seotud vaid igaühe õnne ja personaalse vedamisprotsendiga. Pidev mittevedamine põhjustab aga hädasid – kellel stressi, masendust, depressiooni, südameprobleeme. jne. Pole vahet, mida me teeme, tegemata jätame või mis järjekorras midagi teinud oleksime. Riske võib vähendada, kuid neid ei ole võimalik elimineerida. Me võime kopsuvähki haigestumise tõenäosust vähendada mittesuitsetamise abil, kuid surra sellegipoolest kopsuvähki ja samas lugeda järjekordsest pikaealisest, kes väidab oma ea saladuseks olevat igapäevase rummi ja sigarid. Liikluseeskirjadest kinni pidades on õnnetusse sattumise tõenäosus väiksem, kuid ei välista nende juhtumist. Müsteeriline juhuslikkuse sündroom, mis annab aluse meie õnnele ja õnnetusele on veel avastamata, kuid kahtlemata on üheks edasiviivamaks jõuks aga hoopis eneseusk. Soovin meile kõigile rohkem eneseusku kuid pidagem meeles, et õnn on ja jääb alati ettearvamatu tõenäosusega elutäringu veeretamiseks.

Päevast päeva ringleb meie ümber tuhandeid inimesi, kelle igapäevased tegevused on sageli äravahetamiseni sarnased. Igal hommikul liigub lugematu hulk rahvast sarnaseid transpordivahendeid ja tänavaid kasutades kindlates suundades tööle. nad liiguvad ühteviisi punktist A punkti B. Peale kellaseieri üksluiseid ringe üheksast viieni, ootab neid kõiki ees sama tuttav teekond, samu tänavaid, parke ja viaduktepidi tagasi punktist B punkti A. Täehelepanelikumad on tõenäoliselt ka märganud, et samadel kellaaegadel liiguvad reeglina isegi samad tuttavad näod. Tõenäoliselt külastab neist enamik ka koduteel ühte väljakujunenud supermarketit, mille tuttavatelt riiulitelt leitakse tavapärased produktid, mille maitseomadustes ollakse juba ette veendunud ning õhtul koju “Punkti A” saabudes tehakse nendest produktidest endale tavapärane roog. Peale selle söömist vajutakse sujuvalt edasi oma lemmiktugidooli või diivanile, sirvitakse samast ajalehest või ajakirjast, mida aastast aastasse on tellitud, äravahetamiseni sarnaseid päeva- või seltskonnauudiseid ning klõpsitakse sõltumata kanalite tegelikust arvust läbi väljakujunenud telekanalid, mis on salvestatud puldil ühest kuni üheksani. Kanaleid läbi klikkides peatutakse mõnel tuttaval seriaalil, kus sellegipoolest midagi eriliskummalist ei juhtu ja kui juhtukski siis lubab tõenäosus, et mõnelt teiselt kanalilt seda sama seriaali varem või hiljem korratakse, neil sellegipoolest tavapärasel ajal magama minna. Hommikul tõustakse samal ajal kui kõikidel eelnevatel ja järgnevatel hommikutel, et alustada sama teekonda “Punktist A punkti B, supermarketist läbi ja tagasi.

Sarnased inimesed - sarnased tegevused.
Lihtne oleks mõelda, et sarnastel inimestel ongi sarnased tegevused - see on harjumuspärane ja normaalne. Kuid kas harjumuspärane on normaalne? Kui keegi pidevalt suitsetab, siis on ta suitsetaja. Kes joob palju on alkohoolik - need kõik on harjumuslikud sõltuvused, mida tehakse päevast päeva ning millest loobuda on enamiku jaoks sageli üsna raske, kui mitte võimatu. Sama keeruline on loobuda ka rutiinist, mis on meie igapäevaelu üks püsiosa ning millega me oleme harjunud ja millest loobumiseks on vaja tahtejõudu ja ahvatlust. Lihtne on muidugi mõelda, et miks keegi peaks üldse loobuma rutiinist? Jah ega ei peagi ja ka suitsetamist või muid sõltuvusi harrastades on võimalik elada ära pikk elu siira uskumusega, et see ongi see… Inimesi on mitmesuguseid - mõned on olijad ja teised otsijad. Olijate päralt on rutiin ja tavapärasus otsijate päralt uued avastused ja leidmisrõõm.

Võitlemine ahvatluste ja väljakutsetega.
Aegajalt ikka juhtub, et avastame endid uute ahvatluste kütkeist - olgu see siis sõprade idee, kusagile minna või on endale juhuslikult pähe sattunud uitmõte ise midagi uut ja tundmatut ette võtta. Kuid reeglina on enamus meist piisavalt harjunud oma tavapärase rutiiniga, et mõelda. Pigem oleme me alati valmis vastu puiklema uute ideede teostamisele, sest iga idee teostamine nõuab meilt ka kindla hulga energiat ja otsustusvõimet. Meie energia ja otsustusvõime on aga juba võrdselt ära jaotatud meie tavapäraste tegevuste vahel ning selle jaoks, et midagi uut ja huvitavat ette võtta peame me ennast ületama. Seda enam, et ahvatlustele järele andes ei ole uute väljakutsetega kaasaminemisel positiivne tulemus sugugi veel erinevalt rutiinsetest tegevustest, garanteeritud. Selle mõtteviisi kindlustab meile meie täuslikult väljaarenenud eelarvamusvõime. Seega oleme me üksi oma harjumuspärase rutiini ja eelarvamusvõimega, mis kumbki teevad kõik endastoleneva, et me ei annaks järgi ahvatlustele ja uutele ideedele. Kuid julgete päralt on maailm ja nii mõnedki korrad, kui oleme üle saanud oma laiskusest ning leidnud endis energiat rabeleda välja oma tavapärasest rutiinsest elurütmist ja ületanud ennast - avastame, et kõik see kulutatud energia on saanud rikkalikult tagasi tasutud. Kõik need positiivsed emotsioonid, uued maad, linnad, kohad, inimesed ja tegevused on väärt seda, et nende nimel pingutada. Ja isegi kui me sellest kohe aru ei saa, siis kindlasti hiljem, kui kõik need tehtud teod ja avastatud avastused on heaveinilikult meie mälestusteriiulil oma koha leidnud.

Kevaded tulevad ja lähevad. Tihtilugu ei märkagi kui kiiresti läheb aeg ja enamus meist ei pööra sellele erilist tähelepanu. Jah, mõnikord me soovime teineteisele isegi head kevade algust ja teeme seda teadmisega justkui ei lõpeks kevaded kunagi otsa.

Ma ei ole kunagi matemaatikas eriti tugev olnud aga aastaaegade arvestmise ja iseenese asukoha määramisega siin planeedil on lihtne. Ma olen sündinud Eestis, elanud siin enamuse oma senisest elust, tarbinud selle ühiskonna saadusi ning minu elu, tervis ja tulevik on mõjutatud kõikidest mind siin ümbritsevatest näitajatest.

Nende näitajate tõttu on hetkel eesti mehe kesmine eluiga 65,8 eluaastat, mille järgi arvestades on mulle määratud osaks saada kokku keskmiselt 65 kevadest. Ma olen nendest kevadetest ära elanud peaagu pool – ma olen 30 aastane. Järelikult võiks mulle osaks saada siit edasi keskmiselt veel 35 kevadet.

1000 on suur number, 100 on samuti üsna märkimisväärne, 35 tundub nende numbrite kõrval aga üsna väike. Selle jaoks ei peagi olema matemaatikas eriti tugev, et mõista kui tähtis ja tähelepanuväärne on iga järgnev kevade meie keskmise elueaga Eestis. Keskmise eesti mehena saan ma veel keskmiselt 35 korda soovida teile kõigile head suurepärast ja erakordset kevade algust.