Arhiivist: Veebruar, 2007

Veebruar 22nd, 2007

Pikivahe

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Liikluses on ikka nii, et viisakas on hoida pikivahet. Tunnistan ausalt, et mina oma kärsitusega pole seda sageli hoidnud, kuid nüüd talviste llibedatega otsustasin hakata püüdlikumaks - hakkasin hoidma pikivahet ja isegi kiirusele rohkem tähelepanu pöörama. Kuhu mul ikka kiiret, järgmise valgusfoori taga ootan taas niikuinii selle kiirustatud aja maha.

Suur oli aga minu üllatus, kui avastasin, et pikivahet ei ole tegelikult võimalik hoida isegi, kui ma seda sihikindlalt üritan. Niipea kui minu ja eesoleva auto vahele tekib autopikkune vahe võin ma juba üsna kindl olla, et leidub keegi, kes kõrvalreast suunatule vilkuma paneb ja otsustab, et see koht just temale sobibki. Niipalju siis minu pikivahe hoidmise plaanist.  Hommikud on eriti lahedad.

Veebruar 15th, 2007

Anonüümsete sõprade päev

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Väga lihtne on valida oma e-maili aadressiraamatust või orkuti sõprade nimekirjast kõik sõbrad ja pooltuttavad ning neile kõigile oma õnnitlus mingi järjekordse tähtpäeva puhul kiire näpuliigutusega välja saata.

Ka minu postkasti tuli selle aasta sõbrapäeval päris palju seesuguseid massõnnitlusi, mis pani mind mõtlema selle õnnitluse siiruse üle sest ka minu aadressiraamatus on kindlasti vähemasti paarisaja isendi kontaktid kuid ma ei oleks väga kindel, et ma neid kõiki oma sõpradeks nimetaks, pigem siiski tuttavateks ja kui tõepoolest isiklikuks õnnitlemiseks läheks siis ma tõenäoliselt enamuseni siiski kunagi ei jõuaks.

Seega pole need massõnnitlused isiklikud vaid täiesti anonĂĽĂĽmsed, et mitte öelda rämpspost. Kui väga tahta siis võiks vabalt mõne programmi isegi nii välja häälestada, et ei peaks ĂĽdse ise sellel päeval õnnitlust saatmas olema vaid kõik õnnitlused saadetakse õigetel kuupäevadel välja automaatselt. Järgmisel sõbrapäeval ma tean juba ette, et minu postkast hakkab täituma peaasjalikult Orkutist tulevate massõnnitlustega, millesse ma suhtun tegelikult äärmise ĂĽkskõiksusega – ma ei viitsi neid lugeda sest seal ei ole midagi minu jaoks kirjutatud, need ei alga sõnadega “Armas Heiki!”. Ma ei võta neid isiklikult, kuna need ei ole isiklikult mulle saadetud ja ma ei saa neile vastata tänuavaldusega, et “Oi kui tore ĂĽllatus, et sa mind ikka sõbrapäeval meeles pidasid, suur-suur tänu Sulle selle eest…head sõbrapäeva Sullegi!” Kuigi tahaks just niimoodi vastata õnnitlusele, ei tõuse mu käsi seda kirjutama, kuna õnnitluse saatja isegi ei teadvustanud õnnitlust oma 200-le sõbrale saates, et ka mina olin nende hulgas.

Õnnitlusel on ainult siis väärtus, kui see on isiklik. Kui ma ei jaksa kõiki oma tuttavaid personaalselt õnnitleda, siis ma ei õnnitlegi neid. Õnnitlen neid, kes on minule kallid ja lähedased ning teadku seejuures kogu maailm, et ma armastan teid kõiki muid ikka kah, neid paarisadat pool-tuttavat, kes mu erinevates aadressiraamatutes figureerivad kui ka neid, kellega ma veel tuttav ei ole. Mõtlen sooja naeratusega teile erinevate pühade ja tähtpäevade aegu, jaanipäeval, jõulude ajal, uuel aastal ja sõbrapäeval aga ma ei saada teile ühtegi õnnitlust kui mul just tõesti tapvalt palju aega ei ole, et igaühele see ise valmis kirjutada ja personaalselt välja saata.

Veebruar 2nd, 2007

Riia postkaart

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Kunagi kirjutati sõnumeid paberile, kirjutamiseks kasutati sulge ja tinti ning hiljem tulid ka sulepead. Kirja kirjutamine oli tähtis tegevus - kes oskas lugeda ja kirjutada, oli lugupeetud inimene. Sageli tehti seda pühendunult, õlilambi valgusel, peale rasket tööpäeva - mõeldi ja kirjutati. Sealt edasi anti kiri postipoisile, kes kirja sihtpunktini hakkas toimetama. Sageli kulus päevi või nädalaid kui mitte kuid, kuni kiri adressaadini jõudis - kui ikka jõudis. Sõnumitoojaga võis tema teekonnal kõike juhtuda. Inimesed teadsid seda, et sõnum ei pruugi üldse kohale jõuda, kuid lootsid ja rõõmustasid kui siis kirja kohalejõudmise tunnistuseks sellele ka vastus tuli. Tänutäheks oli postipoiss alati oodatud külaline ning temast tehti laule.

Kirjaga saadi ja saadeti igat sorti sõnumeid. Oli rõõmusõnumeid ja sõnumeid, mis olid kurvad, kuid sõltumata nende sisust oodati neid alati. Kirju oodati abikaasadelt ja isadelt sõjast, poegadelt armeest, sugulastelt maalt või linnast kui mitte teiselt mandrilt. Mida kaugemalt kiri kohale jõudis, seda väärtuslikum see oli. Juba idee sellest, et kiri oli olemas, reaalselt eksisteeriv, loetav, katsutav, nuusutatav ja taskupandav oli oluline. See omamoodi ühendas inimesi ning tõi kalli inimese kirja saajale lähemale. Sõnum, kui selline oli materiaalne ja selle olemasolus, arusaamises ja tunnetamises võidi veenduda. See oli omamoodi armas, et võisid kirja panna öökapi peale või rinnataskusse, et siis seda sealt uuesti teistelegi ettelugemiseks võtta. Kirjal oli eksiteeriv väärtus.

Mida aeg edasi on kirjasaatmine muutunud kiiremaks. Tulid postirongid, mis vahetusid ajapikku transpordilennukite vastu. Selle vahepeale mahtus ka Morse telegraafi leiutamine. Telegraaf kui tolle aja moodne internet võimaldas sõnumit edastada juba reaalajas ning uue võimalusena oli see ka kahtlemata väga põnev ja käepärane. Maailmas muutus nii mõndagi, mööda traatu oli võimalik edasi anda sõnumeid lähenevate sõdade algusest, ähvardavast ohust ja rahukokkulepete sõlmimisest. Sõnumi reaalajas saatmine muutis inimeste elu lihtsamaks, kuid märkamatult kadusid ajalukku ka postipoisid ning jäid vaid laulud, mida vanaemad meile laulsid.

Kuid mis siis ikkagi juhtus käsitsi kirjutatud kirjadega? Kuni 20-nenda sajandi üheksakümnendate keskpaigani eksiteeris veel reaalne rahvusvaheline kirjavahetus, kirimale ja kõikvõimalik muu suhtlus, mida oli võimalik paberile panna ning ümbrikuga edasi saata. Sellest ajastust jäid meile mälestuseks näiteks paelaga kinniköidetud pakid armastuskirjadega. Mäletan kuidas ma väiksena kapist isa vanu armastuskirju lugesin - ma usun, et need on tal praegugi alles ja mälestus sellest on alati valmis tekitama temas positiivseid emotsioone. Seejärel tekkis telegraafi moodsam edasiarendus, telefon millest varsti ka - internet ning juba peagi sai võimalikuks tavakasutajalegi arvuti abil reaalajas suhtlemine ning kiirsõnunumite saatmine.

Kirju oli nüüd juba igaühel ilma telegraafimeheta võimalik saata hetkega ümber maailma. Muidugi meeldis see inimestele ja enamus hakkas seda ka igapäevaselt kasutama - lihtsamaks muutus äritegevus ja tähtsate sõnumute saatmine. Kuid ajalukku kadusid telegrafistid, postirongid ja kirjasõprus. E-posti saatmist ei loetud enam kirjasõpruseks vaid pigem netisõpruseks. Tehnoloogia arenedes lisandus e-emailile lühisõnumite saatmine ja dialoogid reaalajas. Kõik see võimaldas hetkega väljendada ennast oma vestluspartnerile ning tekkis võimalus asukohast sõltumata vahetada teateid ja pidada dialoogi linnade, maade ja mandritevaheliselt ning lõplikult kadus vajadus mõtte materialiseerimiseks sulepead ja paberit kasutada.

Kuid kui midagi tahta ja saada tuleb ka midagi vastu anda - nii ka kirjavahetuse puhul. Lühisõnumite ja reaalajas suhtlemisel olid ka omad miinused - sõnum ei saanud olla pikk. Kui soovisid pikemat mõtet edasi anda, siis tuli seda teha mitmes jaos. Teadmine, et meie vestluspartner teisel pool ootamas on ning just sinu pärast ehk midagi muud ei tee kui ootab, sundis sõnumit kirjutama kiiresti ning enam ei jäänud aega mõtlemiseks, mida kuidas täpselt öelda sooviti. Kasutust hakkasid leidama lühendid ja lihtlaused. Märkamatult kadusid meie sõnumitest emotsioonid ning sõnum ise muutus lühikeseks. Samuti oli selleks ajaks sisuliselt kadunud kirjapaber, sulepea ja postipoisid. Telegraaf asendus internetiga ning kirjavahetus andis teatepulga üle e-mailindusele ning lühisõnumitele. Reaalselt eksisteeriv sõnum muutus virtuaalseks ja seda ei olnud võimalik enam katsuda, öökapi peale panna või mälestuseks paelaga kinni köita.

Mis kõige tähtsam, meie suhtlusest kadus ka emotsioon - meie dialoogi ĂĽks tähtsaim osa. Kõik inimlik vahetus virtuaalse pettekujutlusega suhtlemisest ja vähenes vajadus oma mõtteid paberile panna või inimesega isiklikult kokku saada, et silmast silma vahetult suheldes tunnetada emotsioone ja nautida seltskonda või käeshoitavast kirjast lugeda Sinule kalli inimese käega kirjutatud mõtteridu. Pettekujutlik on ka arusaam sellest, justnagu suhtlemine siiski toimuks ka nĂĽĂĽd ja praegu reaalajas. Tegelikult see, et hommikul tööle tulles teineteisele msni-is “tsau-misteed” öeldakse või sms-i teel saadetud sõnum “Tervitused Amsterdamist” on tĂĽhine võrreldes reaalselt eksisteeriva kirja, postkaardi või inimese enda eksistentsiga visuaalse tunnetamisega. LĂĽhisõnumist jääb ka lĂĽhike mälestus ja virtuaalsena kaob meie mälust sama emotsioonitult kiiresti, kui see sinna ka järjekordse piiksuna telefonist tuli. Ma loodan, et peagi ei kao ka postiteenus, kuna internet ja moodne digitaalne meedia võimaldab meil kiirelt ja kiretult suhelda. Loodan, et jäävad postkaardid, sulepead, tint ja kirjavahetus.

Samas, et mitte liig vanamoodsana tunduda, annan ma sellele vanale heale traditsioonile nüüd uue dimensiooni, avaldades elektroonilise versiooni ja pildi nende reaalselt kirjutatud ridade tõestuseks veebis kasutades sõnumi paberi peale kirjutamiseks sulepead, edastamiseks postiteenust kuid samal ajal avaldades kogu maailmale ühe nupulevajutusega selleama sõnumi, mis tegelikult on reaalselt eksiteeriv tõstes sellega ehk veidigi ajaloo jooksul devalveerunud sõnumi väärtust. Sina ei tea veel nende ridade kirjutamise ajal, et ma need Sulle saadan - veel vähem oskaksid arvata, et need reaalsed read lisaks ka veel digitaalseks muutuvad ja nii reaalses kui virtuaalses maailmas oma koha leiavad ja jäädvustatud saavad.

Yoannabe’le:”Tervitused Riiast”