Vähem tühikargamist ja rohkem ligimesearmastust
Jälgides meediat kõrvaltvaataja siiralt apoliitiliste silmade läbi muigan üha enam iga järgmise kummalise aktsiooni peale, mille käigus kohati üsna müsteerilistel põhjustel mõnisada või tuhatkond kaaskodanikku plakatitega vehkima või internetis oma nime järjekordsele üleskutsele alla kirjutama meelitatakse.
Tuletaks meelde, et kui kunagi kaheksakümnendate alguses Sakala keskust ehitama hakati siis tekitas see ülduses paksu pahameelt. Nüüd siis oleme jõudnud ajajärku, kus inimesed selle ehitise lammutamise vastu on. Samas tõmbaksin ma meeleldi paralleeli pronksmehe ja esikommunist Karl Vaino järgi Karla katedraaliks nimetatud ning sotsialismiideoloogia vaimus rajatud kultuurimeka vahele. Minu meelest võiks sama kamp sinimustvalgetega marurahvuslasi, kes pronksmehe über lippudega tantsisid ka Sakala keskuse lammutamist nõudma minna, kuna mõlema puhul tegu okupatsioonivõimu mälestusmärkidega. Nõudma mitte ainult Sakala keskuse vaid kogu Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe ja teiste viimase 50 aasta jooksul ehitatud kivikoletiste lammutamist, kuna see kõik sümboliseerib meile okupatsioonivõimu.
Neid kummalisi näiteid on palju. Huvitav oleks teada sedagi, kui palju inimesi, kes politseiprefekt Otsalti koerapiinamise skandaali tõttu tema rattaletõmbamise pooldamiseks allkirja andes ka tegelikult suured koeraarmastajad on? Teadvustasid nad üldse endale, mis neile rohkem korda läheb, kas fiktiivse peremehe karistamine või varjupaigas vireleva koera heaolu eest millegi ärategemine. Keegi ei soovinud koerale parema toidu või elukoha muretsemiseks kasvõi 1 krooni loovutada, mis kõigi allakirjutanute arvuga korrutades märksa muljetavaldavama tulemuse vigase peni heaolu tagamiseks oleks saavutanud.
Järjest enam jääb mulje, et lihtinimestest igavlevad reakodanikud lihtsalt janunevad kahjurõõmu tundmise üle, mida nad oma tulemusliku protestiaktsiooniga saavutada tahavad. Miks on meis rohkem tühikargajatest protestijaid ja kaigaste kodaratesseloopiaid kui heategijaid?
Arusaadav - protestmine ja poriloopimine ei maksa midagi aga väike heategu võib siiski kahekümneviieka võrra meie kukrut kergendada, mis siis, et tulemus märksa käegakatsutavam ja südamlikum võiks olla. Poliitilised mängud on olnud ja jäävad alati räpasteks – see ei muutu kunagi kuid kas meie - tavakodanikud peaksime ikka endid sellest ärakasutada ja manipuleerida laskma? Unustagem poliitikute ja paadunud korruptantide ümberkasvatamine ja keskendugem paremat eeskuju näidates oma lastest vähemkorrumpeerunud põlvkonna üleskasvatamisele.
Mõelgem selle peale, mis saab siis, kui pronksmees teisaldatud, ja Sakala keskus lammutamata jäetud, Estonia merepõhjast üles tõstetud, Euroliidust välja astutud, venelased venemaale deporteeritud, Rüütel presidendiks tagasi valitud – kas alles siis hakkame avastama, et meil on ka SOS lastekülad, kodutute varjupaigad, puuetega inimesed, reostuv loodus ja hävimisohusolevad loomaliigid. Kõik need mõistlikud põhjused, mille eest seista, kampaaniaid korraldada, piketeerida ja meelt avaldada on meil juba praegu olemas.