Pühendus minu täiuslikele sõpradele

Nii nagu igal mündil on kaks poolt on ka iga inimese lähikonnas on erinevat sorti tegelasi - on sõpru, on muidu tuttavaid ja neidki kellega klappi üldse pole. Nii ka minul - igat sorti karvaseid ja sulelisi nagu ma isegi - piisavalt vastuoluline, kuid oma elemendi võtmes kompenseeruv. Ma ei muutu teie jaoks halvemaks, ega paremaks - ma olen just selline, milliseks ma loodud olen ja mulle meeldib minu eksistenst nii kõige paremini.

Kuid kõige tähtsamad olete mulle teie - sõbrad, kes kunagi ei tee probleemi, minu hajameelsusest, minu hilinemistest, untsuminemistest või teravmeelsustest ja muudest iseloomu iseärasustest, mida te aastatega minu juures täheldanud olete. Ma hindan teid, kes te olete mulle alles jäänud sõltumata headest või halbadest aegadest. Ja ma andestan teile, kes te minust aegade jooksul ära pööranud olete, sest sisimas me teame, et me ei olnudki õiged sõbrad vaid lihtsalt tuttavad, kes teineteist tundma õppides aru said, et meil midagi ühist ei ole. See on inimlik ja nii peabki olema sest hullem on olla kahepalgeline ja ussina minu ümber aastaid roomata.

Sõbrad te olete mulle tähtsamad kui ma vahest välja näitan kuid ma üritan! - ma arvan, et elu on piisavalt lühike, et seda kvaliteetselt koos teiega elada, vähem tülitseda ja rohkem üheskoos positiivseid emotsioone kogeda. Tundke ennast minu ümber hästi, nagu mina ennast teie ümber hästi tunnen.

“Täiuslikkus ei koosne ainult täiuslikkusest vaid see on negatiivsuse ja positiivsuse metamorfoos.”

Edevate meesbimbode võidukäik

Nii nagu meie ühiskond muutub päev päevalt tolerantsemaks kõikvõimalike ekstravagantsuste (nagu iluoperatsioonid, silikoon ja seksuaalvähemused) suhtes, muutub ka meessugu selle kõige varjus päev päevalt järjest edevamaks ja naiselikumaks. Kuid kas mehed on alati olnud nii edevad, kas nad muutuvad veel edevamaks, kas nad võiksid muutuda edevamaks kui naised või on nad juba seda?

Mõnes mõttes on edevus alati meestega kaasas käinud ning aegade alguseski endid ehitud kirevate sulgede ja parukatega. Just linnuriigis ongi levinud see, et isased on edevamad ja värvilisemad… Samas võis seda lubada endale vaid valitud seltskond – rikas eliit, kes tolle aja kontekstis võiks meie tänapäevaste mõttemallide järgi võrduda seksuaalvähemusega. Neid oli vähe, nad olid edevad omas ringkonnas ning nende edevust suutis hinnata vaid nende enda edev kaaskond. Edevus toimus ühe kindla klassi piires. Need, kes ei olnud edevad, ei saanud sellest aru ja pidasidki neid omamoodi vähemuse esindajateks ning keegi ei teinud sellest suurt numbrit – edevad saksad või edev kuningas. Kuna vahe rikaste ja vaeste vahel on sajandite kontekstis üsna palju vähenenud ning järjest hägusemaks muutunud (piir alam-, kesk-, ja kõrgklassi vahel), siis on ka edevuse sündroom edukalt kõikide nende klasside vahel järjest enam levima hakanud. Parfüümid ja kosmeetika ning hilbumajandus on kättesaadava (mõningate kvaliteedimööndustega) tänapäeval kõigile.
Järjest enam propageeritakse seda, et on täitsa normaalne kui mees enda eest hoolitseb, hästi riides käib, kreemitab ja ennast vormis hoiab. Meie lugupeetud gay-ringkkond on ju ka tegelikult meeste eeskuju lipulaevaks. Olgugi, et enamus mehi ja naisi seda endale ei tunnista, võetakse siiski tegelikult salamisi oma julgematelt gay-sõpradelt või meedias tuntud nägudelt malli ning edevuse ristikäik läheb edasi ning selles ei ole midagi taunimisväärset – keegi peab ka eeskuju näitama. Ei imestaks kui ühel hetkel mõni andekas inimestetundja isegi edevate usulahu või religiooni propageerima hakkab – sisuliselt on see muidugi erinevate netikeskkonadena juba olemas – rate, beautifulipeople, orkut jne. Kõik kuhu on võimalik üles riputada oma arvutitöödeldud udustatud-lakutud pilt autoga ja autota ning kõik mida on võimalik punktisüsteemis hinnata või kommenteerida süvendab ja soosib meeste edevuse usu tunnistamist ja edasiarengut. Ja eks mees ole ka kariloom, üks läheb ees ja teised järele.
Kusjuures mehiseid edevusi on kui haigusi mitmeid erinevaid liike, mis omakorda jagunevad alaliikideks. Nimetame neid edevaid siis koondnimega rahvakeeli pededeks. On autopeded, motikapeded, kosmeetikapeded, ratepeded, jõusaalipeded, telefoniped, klubipeded, moepeded jne. Igasuguseid pedesid leidub ning kõiki neid iseloomustab üks ühine näitaja – nad on fanaatiliselt pöördunud mingisuguse ühiskonnas eksisteeriva kultuse poole ja asunud seda andunult kummardama ning peavad seda ainuoriginaalseks. Samas kui mees joob liiga palju siis on ta joodik, kui sööb liiga palju on liigsööja, töötab liiga palju on workaholik – kui on liiga edev siis on ta mis? On see normaalne või on meil põhjust muretsemiseks, et niigi vähemuses olev meessugu avab varsti meeste ilusalongid, paneb selga kleidi, laseb rindu suurendada make-up, botox ja „nip & tuck“ ei ole meeste seas enam isegi avalik saladus mitte. Samas ei tahaks ilueedisid üldsegi halvemas valguses näidata kui kõiki ülejäänud edevusgruppide esindajad – ühtviisi haiglasevõitu fanaatilisena tundub igasugune suundumine. Mõnes mõttes võiks ju arvata, et lahe kui mees enda, oma auto, arvuti või ratta eest hoolitseb, kuid kui see hakkab ületama fanatismi piire ja muud, kui mehe “hobi”, enam naljalt ei eksisteeri siis võiks muretsemiseks juba põhjust olla.

Kas poleks iga naise unistus see, kui mees oma fanatismi hoopis partneri eest hoolitsemiseks üles näitab? Selle asemel kui eneselegi märkamatult isenda värviliste sulgedega ehtimise ja edevuse lummavatest tuledest peibutub ning märkamatult taas ühe järjekordse vähemuse moodustab, millest ainult sama vähemuse esindajad aru saavad ning lugu peavad.

Head uue nädala algust!

Kohvikust kaasahaaratud hommikukohvi, juhuslikult raadios mängima sattunud vanad head meloodiad ning kogu tee tööle saatev varasügisene päike võiksid tekitada igaühes meis piisavalt positiivseid impulsse selle uue nädala alguseks koos naeratuse ja hea tujuga. Kõike head uue nädala algust armsad sõbrad, armas mina ise, armas sina ja kõik keda ma ei tunne.

Kui tähtis on partneri valikul tema perekond?

Kui tark naine oskab partneri valikul vaadata ja hinnata ka seda, millised on mehe suhted oma perekonnaga, siis kuidas vaatavad mehed naisi nende perekonna perspektiivist? Kas seda ka oma tulevase kaasa valikul arvesse võetakse, liiatigi kui partner ei olegi ehk nn “täiuslikust” perekonnast?
Ei saa ju jätta tähtsustamata teise poole perekonda, sest arvestades Eesti väiksust, peame me paratamatult varem või hiljem oma partneri perekonnaga kokku puutuma. Järelikult on see üsna oluline. Kui elaksime Ameerikas, siis võiks ehk isegi lubada endale võimalust naine maa teisest otsast koju tuua lootuses, et heal juhul aastas korra peab tema perekonda taluma. Kuid Eesti on väike, Tallinn veel väiksem ja seda tähtsam on see, et ka partneri perekonnaga oleks läbisaamine hea. Inimesed elavad lähestikku ja miks siis mitte hea perekondliku läbisaamisega ka oma suhte kvaliteeti tõsta.

Üks esimesi mõtteid, mis minul pähe tuleb tüdrukut kohates on see, kuidas ma teda oma vanematele tutvustan? Tundes oma vanemaid ja teades nende oskust vajalikul hetkel “diplomaatiliselt korrektne” olla, tean ma üsna hästi, millal neile midagi meeldib ja millal nad on lihtsalt viisakad. Muidugi on nad mõistlikud inimesed ja ei soovi mulle teha ettekirjutusi oma partneri valikul. Neid tundes ei tahaks ma siiski lasta tekkida olukorda, kus ma näen, et nende silmad järjekordset “barbiet” koju tuues üldsegi mitte sama särama ei lähe kui minul. Aga mina tahan, et nad oleksid minu tüdrukust vaimustuses! Kaldun arvama, et mehena läheb mulle vist tõesti rohkem korda see, kuidas tüdruk minu vanematele meeldib kui see, millised on tüdruku suhted oma ema ja isaga. Pigem kujutaksin ma ennast vajadusel ette isegi lepitaja rollis, kui tüdruk oma vanematega piisavalt hästi läbi ei saa. Samas ei arva ma, et mehed tüdruku vanemaid ja nende täisväärtuslikku olemasolu üldse ei tähtsustaks. Kas pole romantiline mõelda mitme sugupõlvevahelisele harmooniale, mis võiks olla - ühised sünnipäevad, grilliõhtud, puhkused ja kalalkäigud. Muidugi, kes meist ei unistaks täiuslikust perekonnast, kuid reaalsus on tihti midagi muud.

Hea muidugi, kui valida on vaid kahe perekonna vahel, aga mis saab siis, kui koos peavad eksisteerima rohkem kui kaks perekonda? Sageli on ühel partneril ka eelmistest abieludest jäänud suhted oma partneri vanemate ja lastega ning miks mitte ka eks-partneri enesega. Päris huvitav oleks teada, kuidas esimesel koolipäeval need isad, kellel lapsi mitmest abielust, logistiliselt oma käigud käidud saavad, ilma seejuures kodusõda tekitamata – sest suhtlema ju peab ning lapsed on tähtsamad kui purunenud suhted. Seda võiks küll pidada vist juba suhtlemise kõrgemaks pilotaažiks, kui rohkem kui kahe perekonnaga suhtlemisega edukalt hakkama saadakse. Väga lihtne on siinkohal mõelda, et ei olnud vaja siis lapsi mööda küla tegemas käia, kui pärast ära ei jõua suhelda. Perekond on tähtis ka siis, kui ametlikult enam koos ei elata. Kui endise naise vanematega on alati olnud suurepärane läbisaamine, ei pea tähendama, et lahku minnes need suhted ilmtingimata katkevad. Kuigi uues loodavas perekonnas võib see pingeid põhjustada.

Samas ei tahaks klassikalise perekonna olemasolu üle tähtsustada, sest on ka perekondadeta partnereid ja partnereid purunenud perekondadest, mis üldsegi mitte alati lahutuse tagajärjel pole purunenud.  Võiks ju küsida kuidas suhtuda lastekodulastesse, orbudesse või katkistes perekondades kasvanud kaunitesse noortesse inimestesse? Peaksime me nende kui potentsiaalse “halva eeskuju riskigrupiga” ettevaatlikumad olema? Üsna kerge on leida end selle dilemma eest, kuid ma arvan, et need on just hetked, millal meil on võimalus väärtustada partneri enda isiku sära ja suurepärasust. Võimalik, et just ilma perekonnata partner oskab seda  enam väärtustada kokkuhoidva perekonna kvaliteeti. Kindlasti on perekond tähtis ning nii nagu lähtuvad mehed ja naised teineteise valikul erinevatest isikuomadustest, lähtutakse ka kaaslase perekonda hinnates erinevatest kvaliteediparameetritest. Kui midagi jääb vajaka, siis kompenseerib seda reeglina mõni muu väärtus – see, kas me seda oskame ja suudame oma partneris avastada ning väärtustada, on juba meis enestes kinni.

Armastus esimesest silmapilgust on igand?

Ühel kenal augustihommikul oma hea sõbraga hommikukohvi juues pöördus ta minu poole üllatava küsimusega: “Tead, Heiki, mul on probleem. Mul on kolm kaunist naist, kes kõik on minuga nõus püsisuhet alustama ning ootavad nüüd minupoolset sammu. Muidugi meeldib mulle nendega koos olla ja nendega magada, aga ma ei taha veel kellegagi peret looma hakata.

Samas ei taha ma ka see halb inimene olla, kes neist kellelegi ära ütleb. Õigupoolest ma ei taha kellelegi ära öelda - nad kõik on erinevat moodi täiuslikud. Mida teha?”
Mõtleks, milline naistemees, arvaks enamus meist. Võimalik, et ka mina esialgu, kuid hiljem järele mõeldes pean endale tunnistama, et mul on ta üle hea ja võib-olla ehk isegi veidi kade meel, et tal on selline suurepärane valikuvõimalus, pealehakkamine ning julgus proovida.

Võiks ju diskuteerida teemal, kui aus või eetiline see kaksik- või kolmikelu on kõigi nende naiste jaoks, kuna nad ise  loomulikult oma konkurentide olemasolust ei tea. Samas ei saa mu armas sõber veel ise lihtsalt aru, mis talle meeldib. Paljuski on see ka neis naistes ja nende naiselikkuses kinni, kuidas oma prints nii ära võluda, et kõik tema kahtlused hajuksid. See on parim, mis olla saab, kui me kasutame oma valikuvõimalust just siis kui me veel kellegagi ametlikult seotud pole. Meil kõigil on ja jäävad oma saladused - nii olles abielus, kui enne ja pärast seda, ja teise või kolmandagi kandidaadi olemasolu on vaid üks nendest saladustest. Ma ei oleks nii kindel, et tema suhe nende kolme naisega oleks üldse võimalik, kui ta ühega lõunatades  teisega salatsemata õhtusöögiaja kokku lepib ja kolmandaga nädalavahetust veedab, nii et kõik sellest teadlikud on. Miskipärast kipun arvama, et taoline konkurents oleks veidi halastamatu ja tegelikult me ei taha nendest asjadest teada oma südamerahu ja närimata küünte huvides.

Muutuvad nii tavad, kui ka sotsiaalsed väärtused. Nii abielu, kui ka mehe ja naise vaheline kurameerimine on ajast-arust olnud mõjutatud kiriklikust pärandist, mida keegi ju tegelikult ammu ei järgi. Mis saabki olla püha, kui usku ei eksisteeri. Eesti on valdavalt ateistlik riik. Need, kes usuvad ning on religioosse elustiiliga - järgigu piiblit või koraani ning elagu ja saagu lugupeetud või hukkamõistetud vastavalt nendele tavadele, kuid see ei puuduta inimesi, kellel pole religiooniga mitte midagi pistmist.. Ma olen veendunud, et tänapäeva Eestis inimesed sageli ei teagi ega  mõtle sellele, millest mingid kombed alguse on saanud.

Armastus esimesest silmapilgust on igand ja termin muinasjutust. Iga inimene on erinevat moodi täiuslik ning selle täiuslikkuse väljaselgitamiseks ei  piisa esimesest silmapilgust. Pole vahet, kas potentsiaalseid partnereid õpitakse tundma mitme- või ühekaupa, kuna teenib see ju sama eesmärki - tekitada arusaam ja mõistmine. Müts maha nende ees, kes seda teemat hulgi hallata suudavad. Mina näiteks ei suuda.

Samas ei räägi ma vaid meeste seisukohast. Ma ei arva, et meestel peaks olema suurem valikuvõimalus kui naistel. Mida rohkem ja kauem me seda võimalust kasutame, seda suurem on šanss parima valiku kasuks otsustada.  Imestan sageli nende naiste üle, kes oma meeste jalgpalli-, õllelembuse või muude elukommete üle alatasa nurisevad. Vaevalt, et nende meestele jalgpall aastate minnes meeldima hakkas - hobid ja harjumused on üsna püsivad ja teada algusest peale. Iseküsimus, kas asjade teadasaamisele piisavalt aega (aastaid?!) on pühendatud. Kellele meeldib alkohol, jalgpall või arvutid, sellele on need asjad kogu aeg meeldinud ja järelikult on partner koosellu astudes sellega arvestanud. Naiivne on see, kes seda on teinud lootuses, et “küll me selle õlle ja jalgpalli välja juurime”.  Kui minu kaaslane suitsetab, siis ma arvestan koosellu astudes selle võimalusega, et ta teeb seda elu lõpuni ehk siis nii hobid, harjumused, pahed kui ka iseloomujooned on asjad, mis ei sisaldu esimeses silmapilgus.  Usun sisimas, et palju lahutusi, kohtuprotsesse või tülitsevaid ja lastepärast koospüsivaid perekondi oleks olemata, kui inimesed kulutaksid rohkem aega, energiat ja emotsioone teineise tundmaõppimisele enne pere loomist.