Aga mina tahaksin saada suurena semiootikuks!
Jälgides ühe silmaga meediastoimuvat, tabasin end taas huvitavalt mõttelt, kuidas inimesed karjadena suhtuvad nn. “headesse” ja “pahadesse” ilma iseendi jaoks lahti mõtestamata, mida antud kontekstis “hea” ja mida “paha” üldse tähendab ning kuidas asjad, mille üle valjuhäälselt arvamust avaldatakse, meisse puutuvad. Kui tullakse välja poolhumoorika steitmendiga “juudid ahju” mingi jutu kommentaaris, siis üldsuse arvates on see paha - olgugi, et juutidegi seas on häid ja halbu juute, nagu ka kommarite seas räpasemast räpasemaid tegelasi, kelle virtuaalne ahjusaatmine meid igati rõõmustaks. Kui aga mõni sulesepp otsustab veel avaldada allahit tögava pilapildi, on kogu araabia tagajalgadel ega osta enam euroopa nätsu, kommi või värvilist traati. Tegelikult pole kumbki osapool veendunud, mis oli sõnumitegelik sisu rääkimata teineteise kultuuri ja huumori mõistmisest. Ülevõimendama ning ümbertõlgendama on kõik meistrid. Elamegi justnagu selles ootuses, nagu kurjad külakoerad, et kui vanker tuleb siis haugume - vahet pole, mis vankriga tegu, kas tuleb linnast toidumoonaga või viiakse peremees surnuaiale. Kui on vanker - järelikut peab haukuma, kui teistest millegagi erineb - järelikult nõid!
Kui ma kirjutaksin oma särgi peale “Bin Laden, Saddam Hussein ja Fidel Castro Ahju”, siis ei kergitaks üksi kaitsepolitseinik ega endast lugupidav kohusetundlik linnakodanik kulmugi - olgugi, et vajadusel lastele seda sõnumit selgitama peaksime, et miks miks onusid särgil ahju aetakse. Kui vaja siis seletataksegi, et on pahad onud ja paha onu peab ahju minema ja siit edasi mööda lapselikke paralleele paha isa, paha laps ja paha ema takkaotsa. Ja keegi ei tülita Tartu Ülikooli semiootikuid.
Tegelikult on kõik toimuv omavahel mingitpidi seoses, omades erinevaid tähendusi eri osapooltele. Sõltumata ideoloogiast on kõik eelarvamusted ja sellest tulenevad veendumused ühiskondlikust massipsühhoosist läbipõimunud. Samas pole ka keegi päris kindel, miks kõik teised nii arvavad. Arvatakse eeldades, et kusagil mõni targem on ees nii arvanud. Ja meie arvamus kujunebki, olgugi, et tegelikult ei tea me ei araabia kultuurist, moslemite usust, Kuuba poliitikast ja sõdivate poolte ajaloost ega konfliktide telgitagustest, mitte midagi. Aga mis siis kui esimene arvaja oli Arnold Oksmaa?
Ühiskonnale on vaja märtreid ja nõidu, keda põletada või oksa tõmmata. Inimesed ei ole muutunud ja meile on vaja meelelahutust ning kui selle käigus kedagi häbistatakse, siis mida räigemalt, seda parem. See, mis alustel on otsustatud, et kurjam on teinud paha või kuidas nende kurjamite kuriteod meie isikliku heaolu mõjutavad, meid ju tegelikult ei morjenda. Piisab sellest, et hulk inimesi on sama meelt ja seda sõltumata sellest, et oluline hulk inimesi ka selle vastu võib olla. Tegelikult elame me päevast päeva koos oma väikeste sisemiste Hitleritega kes ainult ootavad, et keegi oma teisitimõtlemisega meile materdamiseks põhjust annaks.
Eriti just Eesti tingimustes tunduvad mulle need mannetud provintsiskandaalid ja rattaletõmbamised nii naeruväärsed. Kadestan Tartu Ülikooli semiootikuid, kes terekäsi kaitsepolitsenikele muigel nägudega vastu tõttavad ja seda ilmel “noh sägad, kas nüüd tahate hinnangut jõuluvana olemasolu kohta ja vastust küsimusele: mis juhtus näärivanaga?” Mulle meeldiks väga selline töö.