Netiväärtuste devalveerumine
Ennevanasti väärtustasid inimesed asju, mida sai silmaga näha ja käega katsuda kui välja arvata jumalused ja muu religioonne jabadaba aga ka nendele asjadale mõeldi lihtrahva jaoks välja visuaalseid sümboleid: ikoone, kujusid ja riste, minda kaasas kanda ja kummardada.
Tänapäeval on meid märkamatult vallanud märksa uuem ja moodsam religioon, mis on täiuslikult virtuaalne ja mille visualiseerimiseks ei meisterdata ei kujusid ega ikoone vaid programmeeritakse ja kujundatakse ning kõige sellega seonduva ettekujutamiseks piisab meile arvutist, mis meie silmadesse seda projekteerib - jah see on internet. Nii nagu ennemuistegi, leidub tänapäevalgi neid vagasid usklikke kes regulaarse e-mailikorrespondentsi ja pangaülekannete sooritamise ning uudiste lugemisega piirduvad aga ka neid maru-usklasi, kes selle uue asjaga vinti üle kipuvad keerama, paadunumalt usuvad ning olulise osa oma ajast selle uue moodsa usu kummardamise peale kulutavad.
Tegelikult ei ole seda ju olemas, ei rate feimi, sinu blogi statistikat, punktisüsteeme ja moderaatorite-operaatorite virtuaalseid staatuseid ja miks mittegi võrrelda seda siis religiooni, kui sellisega.
Lihtsate inimestena usume me sellesse, mida natuke targemad ja lendavama fantaasiaga inimesed meie jaoks välja on mõelnud ja üles promonud ning sellest uskumisest sõltub meie rahulolutunne - kelle blogi rohkem loetakse, kes kusagil kõrgemat virtuaalset staatust omab või kes endale virtuaalses maailmas kõvema relva on välja võidelnud. Tragikoomiline on seejuures asjaolu, et nende staatuste saavutamiseks raisatakse oma reaalset aega, energiat ja raha saates SMS sõnumeid, et oma positsiooni nendes ettekujuteldavates ühiskondades teiste maru-kasutajate seas kergitada nagu varematel aegadel maksti indulgentsi eest, mis loetud arvu päevadeks maksa patust vabastas. Nii käiaksegi välja tänapäevali reaalset raha mõõga, punktide või positisiooni eest, mida pole tegelikult olema - see on ju puhta soolapuhumine ja silmamoondus. Müts maha nende ees, kes seda õhku enda kasuks reaalseks rahaks suudavad pöörata sest lollide nahk on koorimiseks.
Lahe ja täiesti põhjendatud oleks mõelda, et 2000 aasta pärast püüavad ajaloolased vanadest ürikutest leitud viidete ja väljakaevamistel leitud ajaleheartiklite põhjal tõestada, et internet oli tegelikult olemas.
Aga ei olnud ju - me kujutasime seda endale ette ja selle paremaks ettekujutamiseks on loodud arvutid nagu kunagi loodi ikoone ja kujukesi, mis sümboliseerisid jumalusi, keda kunagi pole tegelikutl olemas olnud. Kood, bitid, baidid - kuid kõik see on virtuaalne sest mida ei saa me tunda, nuusutada, maitsta, mõõta visata, veeratada, hüpitada, pillata, anda, võtta, tõsta, panna - ei ole olemas. Ja ma mõtlen, et kõik, kest te selles virtuaalses maailmas juhtunud virtuaalseid iseärasusi ja solvamisi südamesse võtate, ei saa ju seda ometigi oma päris südamesse võtta - või saate? Ma ei kujutaks ette, et ma püüaks selgitada oma vanaemale või isalegi, et mu tuju on paha, sest keegi solvas mind internetis või võttis ära minu virtuaalse asja, pani mulle halva virtuaalse hinde või kirjutas negatiivse kommentaari - ah, minu üsna normaalsed ja igati moodsad esivanemad naeraksid mind lihtsalt välja - nad isegi ei püüaks nägu teha, et nad mind mõistavad, sest siin ei olegi midagi mõista. Mida ei ole olemas, seda ei saa ka mõista.