Arhiivist: Märts, 2006

Märts 26th, 2006

Ajavööndid, lennujaamad ja metrood…

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Igatsen tagasi aega olla kĂĽlaline - saabuda ja lahkuda, nautida kaugenevate linnade tulesid, kodutuna lennujaamast lennujaama, kus tundide kaupa järgmist lendu oodates postkaarte kirjutada, kellade keeramist, ajavöönditevahelist liikumist ja tuttavaid metroopeatusi ning kohvikuid ja reisiväsimust. Ja samas on ju kõik alles ees. “Edasi tähtede poole” mõtisklesin ma endamisi ja otsustasin alustada uut nädalat täis uusi uusi suurepäraseid ideid.

Märts 23rd, 2006

Kriimsilm, karuott ja rebane…

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Kui vaadata muusikakanalitelt rap ja hip-hop muuvisid siis esimene mõte, mis neid getoneegrite shestikuleerimisi vaadates pähe tuleb on see, et huvitav, kuidas saavad sellest aru viipekeelt valdavad inimesed. Ma arvan, et kurtide jaoks võiksid need kanalid igati meelelahutuslikud olla.

Võite ette kujutada neid pakse kuldkettides punnpõskseid getoneegreid, kes kätega viipekeeles vehkides “karuott, karuott, karuott…rebane, rebane rebane korrutavad - ilma, et nad ise seda teaksid…

Märts 18th, 2006

Tootsi aja ĂĽmbersaamine

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Poisekesena meeldis mulle kõike lahti teha, et teada saada, mis millest koosneb ja kuidas töötab. Tol ajal oli enamus neid vidinaid üsna mehaanilised - eriti meeldisid mulle vanad äratuskellad ja muu seesugune - just nagu Tootsilegi. Ajapikku asendusid mehaanilised vidinad elektrooniliste vidinatega, mida oli juba võimalik nuppudega juhtida ning mille toimivuse aluseks oli programm. Kõik see tundus mulle ülihuvitav ja kahtlemata suutsin nii mõnegi endast vanema intellekti ees oma nutikusega tehnika toimivusest arusaamisel hiilata ning ikka ja jälle imestasin, kuidas vanemad inimesed nendest nii lihtsatest asjadest üldse aru ei saa. Moodne tehnika tundus neile keeruline ja tundub ka nüüd, eriti kui silmas pidada tänapäeva keeruliste programmidega mobiiltelefone, fotoaparaate ja muud olmeelektroonikat.

NĂĽĂĽd aastate möödudes olen aga hakanud endas avastama selle poisikeseliku huvi taandumist. Tunnen endas järjest enam ära neid endast vanemaid, kelle arusaamatus uuest tehnoloogiast mind alati imestama on pannud. Võttes kätte fotoaparaadi ma ĂĽtlen teile “pange see pildistamise peale ja näidake, kuhu nupu peale ma vajatama pean” ja võõra mobiiliga võib mul klahvilukugi mahasaamisega tõsist tegemist olla rääkimata helistamisest või telefonimenĂĽĂĽst numbri ĂĽlesleidmisest.

Võimalik, et mul on lihtsalt kogu aeg midagi eluliselt targemat, päevakorralisemat ja tähtsamat teha kui manuaale lugeda ka ning uue moodsa tehnoloogia erisusi endale selgeks teha. Järjest rohkem kipun ma eeldama, et asjad võiksid lihtsalt toimida ja kui nende toimivuse saavutamine on liiga keeruline siis leidub ehk ikkam mõni noorem TootsisĂĽndroomiga tehnikahuviline, kes mulle asja ära seletab või fotoaparaadil “pildistamise” reziimi paneb. Võimalik, et minu Tootsi aeg on ĂĽmber saanud.

Märts 13th, 2006

Raskelt tulnud - kergelt läinud…

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Olin seni arvamusel, et kasiinodes käivad keskmisest rikkamad inimesed ja raha, mida kasiinos kulutatakse on reeglina easymoney ja selle kulutamise idee meelelahutus, kui selline. Olgugi, et ma ei ole ise kunagi elus kasiinos mänginud, võiksin ma ennast isegi vaimusilmas ette kujutada peale edukat äritehingut kasiinos koos sõpradega viskiklaasi taga sigarit popsutades ja maailma asju arutades raha kulutada mängimise peale - raha, mida ma tean, et on kergelt tulnud, mida on mul üle ja teha seda teadmisega, et sama kergelt see ka selles kasiinos kulub. Kuid mind saadaks teadmine, et see ongi selle meelelahutuse hind, ma maksakskin meelelahutuse, seltskonna, mängu ilu, hasardi, õhkkonna, emotsioonide ja meeldivalt veedetud aja eest. Langevarjuga taevast alla hüpates ei ole üldsegi võimalik raha võita, kuid sõltumata sellest tegeleb selle üsna kalli hobiga palju inimesi - mõne arvates võiks sedagi sõnaotseses mõttes raha tuuldeloopimiseks nimetada kuid ei - see on selle melelahutuse hind. Kui Sul on raha siis võid sa sellega oma meelt lahutada.

Aga ma eksisin. Minu üllatuseks on Eesti kasiinode klientuur valdavas enamuse vaesed inimesed - lausa vaesemad, kui ette oskaksin kujutada. Muidugi ei soovi ma selle jutuga inimesi mingitesse kastidesse hakata jaotama, kuid see pilt, mida ma nägin mõjus üsna õõvastavalt - kõik need klaasistunud tuhmide silmade, võidunud vanade riietega poolhambutud suud, kes mulle vastu vaatasid tekitasid mus mõtte, et mis ameteid need inimesed küll peavad ja kui palju vaeva ja töötunde nad on kulutanud selle raha hankimiseks? Kuidas neil üldse raha saab olla? Isegi, kui pooled nendest inimestest on vargad ja teine pool milleiganes sõltlased, peaksid nad kõigi eelduste kohaselt üsna palju vaeva nägema raha teenimiseks.

Ma ei tajunud seal olles meelelahutuslikku õhkkonda vaid nägin pinges nägusid ja mängleva kerguse kiirusel kuluvat raha.
Šikkides ülikondades sigareid suitsetava koorekihi asemel nägin ma oma viimast piskut kulutavat vaesust. Keegi neist ei mäleta ega taha mäletada kui palju seda raha kulus ja juba kulunud on sest see tekitab vaid halva mälestuses, sest raha sai ju otsa ja taas pidi keegi õhtul kojujõudes oma naisele teatama, et jälle ei maksnud ülemus palka (ja seda juba kolmandat kuud järjest).

Miskipärast arvan, et isegi kui ma istuksin sõpradega baarileti ääres ja võtaksin taskust sajakrooniseid ning neid ükshaaval tulemasinaga põlema paneksin - jääks selleks nii mulle, kui mu sõpradele meeldejäävam elamus, kui see valguse kiirusel kasiinos kuluv vaese inimese pisku, mida ma tol õhtul kasiinoaparaatide põhjatusse kõhtu neeldumas nägin.

Muidugi võiks seda võtta kui naeruväärset tõestust, et meil Eestis on elu lihtsalt nii hea, et isegi vaesed inimesed käivad kasiinos, kuid teisalt on see kahetsusväärne, et selline olukord tekkinud on. Võimalik, et kogeme läbi selle evolutsiooni halastamatut taktikepi vibutusi, mille järgi nõrgemad organismid ongi ahvatlustele vastuvõtlikumad ja saavad läbi selle kiiremini kellegi teise söödaks. Jõuab ju kõik ĂĽhel hetkel õuna ja mao teooriani välja. Keegi ei käskinud kuulata madu ega hammustada õuna. Keegi pole kellelgi käskinud kasiinosse minna ja seal kogu oma maine vara laiaks lĂĽĂĽa - see on iga inimese vaba soov ja tahe ning võibolla ongi hea, et seeläbi nende virelemisele kiirem lõpp tekib ja tänavalelades neil lihtsalt enam ei ole raha, mida mängida kuid teisalt on mul kahju nendest lastest, kelle vanemad sellele libedale teele on sattunud…

Märts 6th, 2006

Gravitatsioonimängud - Off Piste

Rubriigis Monoloog postitanud Heiki Männik

Kulgeda alla tipust mööda tundmatut mäekülge - nullnähtavusega keset lumetormi ja seda täielikust teadmatuses eesootava suhes, kuna pole võimalik saada aru, kus pool on taevas ja kus maa on üsna kirgastav elamus. Mängida mängu, kus on 1 tase, 1 elu, 1 sina ja 1 võimalus teeb selle hetke ainulaadsemaks kui arvata oskad ja seda kõike jääb saatma tahtmine seda uuesti ja uuesti läbi elada. Kombates inimvõimete piire, tunnetades elus esimest korda reaalselt gravitatsioonijõudu ning kihutades kiirustel, mida seni vaid autos oled kogenud tekitab vaid küsimuse, et milleks inimene veel võimeline on?