Traditsioonide jätkuvus

Aasta aastalt olen järjest rohkem hakanud hindama jätkuvaid traditsioone - sõpru, kes on tulnud et jääda ja uusi sõpru, kellel on jäämiseks suur potensiaal. Sõpru on igasuguseid ja nende ammenduvusprotsendid on erinevad nagu ka minul sõprade suhtes. Kindlasti on teiegi seas inimesi, kellele ma aegajalt totaalselt üle viskan aga see ongi normaalne - torti ei saagi iga päev süüa niisamuti nagu ka hapukapsast. Ka minul on sõpru, keda ma suudan ehk vaid korra kuus näha kuid sellegipärast on nad vaieldamatult täiesti suurepärased inimesed ja tähtsal kohal minu elus.

Seega - igal sõbral on oma funktsioon, ühega käid kalal, teisega klubis, kolmandaga võid tundide kaupa kohvikus maailma asjadest rääkida ja kõikide sõprade erinevaid omadusi ei jõuagi üles lugeda, kuid meid kõiki seob see nähtamatu side - me oleme sõbrad ja seda tingimusteta. See, et ühele sõbrale ei või laenata raha ja teisele anda liiga palju võimalust alkoholi pruukida ei vähenda vähimalgi määral tema tähtsust minu elus.

Elan päevast päeva selle teadmisega ja lootusega, kui lahe on teiega kohtuda ka 10 aasta pärast ja meenutada, et mäletate, kui olime seal ja tegime seda ega osanud arvatagi, et oleme ka aastate pärast ikka veel seotud. Sõprade tähendus on minu jaoks suunatud tulevikku. Loodan, et teeme sama vingeid tegusid ka vanaduses, käime kalal, kohvikutes, ratsutamas või mida iganes - räägime üksteist taga, kirume, tülitseme, lepime ja teeme seda kõike teadmises, et meie sõpruse traditsioon on jätkuv.

Uute päevade teooria…

Kunagi ei ole midagi hilja teha ning ilma ei ole võimalik millestki jääda sest kõik, mis möödanik on kasutanud ajas liikumiseks oma loomulikku kulgemise kiirust. See, kas mina selles kiiruses olen millegis ette rutanud või midagi maha maganud, et muuda aja kiirust. Olen tähele pannud, et ma ei nuta taga häid päevi, ega kahetse untsuläinud ettevõtmisi, sest nii palju on alles ees. Alati on midagi ees ja alati tuleb juurde uusi päevi. Mis sitasti see uuesti, mis tegemata see tegemisele tulevikus. Kogu elu ei saa elada ühe päevaga, sest muidu võib ruttu ära väsida ja nii pole ka aega kõike piisavalt mõnusalt nautida. Ka ootamine on nauding - teadmine, et homme on ka päev ja uued lootused, sündmused, tutvused, untsuminekud ja äraunustamised - kõik see tulevikku suunatud pilguga edasikulgemine on üks ääretult mõnus tegevus, mis ei takista mul ka praeguses hetkes kõige sellega tegeleda, mis meeldib või vajalik. Aeg on kõigi jaoks sama ja päevad lähevad ikka ühepikkustena edasi ning nende arv ei muutu. Seega ei ole suurt vahet, kas keegi on ühe päevaga rohkem või vähem suutnud ära teha sest igal inimesel on oma keskmine eluiga ja meist igaühel on õigus ja võimalus seda erinevalt nautida. Mõni vaatab ja naudib pool elu päikesetõuse ja loojanguid - teine teeb samal ajal juba tööd ning jääb sellest ilma, kuid ta ei oskakski seda nautida, sest ta naudib teisi asju. Inimesed on erinevad ja sama erinevad on ka nende naudingud ning nautimise viisid. Päevakoer naudib ka päeva päikesekäes pleesitades, olgugi, et ta silmnähtavalt midagi ei tee.

Päevad ei saa otsa, neid tuleb aina juurde. Nii kaua kuni neid rohkem on tulemas, kui juba ära olnud ja nii kaua kuni oleme noored ei peaks kahetsema selle oldud pisku kvaliteedi üle sest võimalusi veel paremini olla ja oma olemist nautida on rohkem ees, kui juba olnud.

Ps. Ahoi päike, taas olen ma sinust ette jõudnud. Täna tõused sa 7.35 aga mina olen juba üleval. Eks näis, kas suudan ka suvel Sinuga sammu pidada.

Arvutimaailma “paabeli segadus”

Arvestades meie kodukootud arvutituru kirevust imestan ma jätkuvalt, et keegi ei ole tulnud selle peale, et arvuteid klassifitseerida nende kasutusotstarbe järgi analoogiliselt autodele. Väga lahedasti on meil võimalik valida luksusautosid, maastureid, pereautosid ja sportautosid ning see ei ole üldsegi müüja suva autot salongis klassifitseerida, vaid reeglina see vastab ka teatud omadusele ning sportautot pereauto pähe naljalt ikka ei osta, olenemata müügimehe jutust, et sinna ka naine ja 2 last teoreetiliselt sisse ära mahuvad.

Kui minna suvalisse arvutipoodi ja küsida, et ma soovin enda lapsele näiteks “mänguarvutit” siis võib hea müügimees sisuliselt ükskõik millise arvuti maha müüa alates kõige odavamast ja lõpetades kaasaskantavaga. Kuid tagasilöök võib oodatas teid alles kodus, kui vastostetud uus mäng viiskalt kangemate arvuti tehniliste omaduste närgi küsib. Ja vaene mitteteadlik ostja, kes on seega olnud puhtalt arvutimüüja isikliku väljakujunenud arvamuse meelevallas.

Minu arvates oleks üsna lahe kui eksiteeriks arvutite klassifitseerimise süsteem, mis oleks vahemasti riiklik, kui mitte üleeuroopaline. Selle idee lahedus seisneks selleks,et mingi sõltumatu komisjoni töö oleks pidevalt hoida kätt infotehnolooogia pulsil ja määrata, et selle jaoks, et arvuti klassifitseeruks mängu-, kooli-, või tööarvutiks ja et seda oleks ilma lisainvesteeringuta võimalik vastavaotstarbeliselt ka kasutada, peaks arvuti vastama minimaalselt kindlalt kokkulepitud tehnilistele parameetritele, mis väljenduks mälu hulgas, graafikakaardi ja protsessori tüübis ja võimsuses, kaasatulevas tarkvaras jne. ning seda kõike oleks võimalik tähistada vastava märgistava kleepsu või sertifikaadiga. Omakorda tingiks see endast vähegi ligupidavatel arvutipoodidel vajaduse deklareerida, et me müüme selliseid ja selliseid arvuteid ning me soovime need tunnistada ametlikult mängu, töö, õpilase ja muusikuarvutiteks - ikka vastavalt kokkulepitud nõuetele.

See teeks tavakasutaja elu märksa lihtsamaks. Lähed poodi, küsid: “milliseid arvuteid teil ka on siin?” ja selle peale vastatakse teile lahekelt, et meil ei ole mitte “igasugseid arvuteid” vaid et “meil on nii mängu-, töö-, õppe-, kui ka muusikategemise arvuteid ja need on ka vastavalt tähistatud. Kindlasti on sellised liigitused teatud arvutipoodide brändikujundamisel ka levinud, kuid seni kuni need ei ole üldlevinud, ei ole neist ka kasu. Kui ma tean, mille jaoks ma tahan endale poest arvutit siis ma tahan tavakasutajana sellest ka poes aru saada, mitte sattuda mõne “arvutipoisi” moondunud maailmapildi ohvriks.

Mäng tühjale saalile

Igal blogil on lugeja(skond) ja ma usun, et ma väga ei eksi kui arvan, et tavapärane autor reeglina siiski arvestab oma sõnumite produtseerimisel asjaoluga, et mingid väljakujunenud tuttavad käivad every once in a while tema blogi lugemas ja mõni nendest üsna kindlasti ka iga päev. Nii ta siis tegelikult ju teabki kelledele ta kirjutised mõeldud on. Samahästi võiks seda pidada mõnes mõttes ka avalikuks kirjavahetuseks ning tihtilugu see ongi omamoodi dialoog, mis siin sünnib - olgu see siis alguse saanud päriselust, inimestevahelistest interaktsioonidest või emotsioonidest. Jäin hetkeks mõtisklema, et kas minagi kirjutan kellegile - kas mulle läheb korda see, kas lugeja on sõber või vaenlane, meeldib talle siinloetu või mitte - kas lugeja on üldse olemas? Jah võimalik, et kedagi see isegi vahetevahel huvitab ja seda muidugi eelkõige sellest inimlikust uudishimust - saada teada, kuidas ma elan või mis minu peas toimub. Kuid…

Tahtsingi õelda, et mina ei ole tavapärane autor ja see ei ole minu blogi. Ma ei kirjuta teile mu armsad vaid iseendale, et mul need asjad meelest ei läheks.