Laps ei ole takistuseks, võib ka vene rahvusest olla…

Sõidan autoga ja kuulan liikluse taustaks raadiot, mille pealkirja ma ei pannudki tähele kui ühtäkki loetakse eetrisse tutvumiskuulutus: “Soovin tutvuda naisterahvaga püsisuhte eesmärgil, laps ei ole takistuseks…võib ka vene rahvusest olla…”.

Loomulikult ei ole nendes kuulutustes midagi uut. Meile kõigile on need tuttavad ja enamuses neist ei ole isegi laste olemasolu ega rahvust märgitud - lihtsalt soovitakse tutvuda naisterahvaga püsisuhte eesmärgil, kuid seekord mind paelus just täpsustus, et “võib ka venelane olla”.

Kas erinev rahvus ja lapse olemasolu on tänapäeval need kõige viimased valikukriteeriumid, milleni inimene on nõus laskuma kui ta on kaotanud viimasegi lootuse leida endale partnerit? Püüdsin ennast panna selle ajugeeniuse kingadesse, kes selle kuulutuse välja mõtles, et kujutada endale ette seda situatsiooni, milles ta pidi olema, et taolise toreda raadiokuulutuse mõtte peale tulla.

Kes on see mees?

Ta on lugenud läbi kõik tutvumiskuulutused ajalehtedest, sirvinud portaale internetis, (mõned neist isegi piltidega!) jalutanud linnapeal, parkides, baarides, ööklubides, sööklates, kauplustes. Ta on veetnud lugematu arv tunde kaubamajas, Selveris ja bussijaamas, kuid ebaõnnestunult. Isegi lähenemiskatsed oma töökaaslaste seas ja lähimas tutvusringkkonnas on liiva jooksnud, rääkimata naabritüdrukust, kellega koos üles kasvatud ja lapsena liivakastis arsti mängitud. Karm reaalsus on see, et ta ei ole endale leidnud partnerit - seda kellest ta on unistanud. Siit edasi kas piinav üksindus või midagi veel? Kaotanuna viimasegi lootuse haarab ta mobiili, et kirjutudada lühisõnumiks need kuldsed sõnad, mida ma täna raadioeetrist kuulsin - see on tema viimane lootus… Kas tõesti..?

Kes on need naised?

Peale minu kuulsid seda kuulutust kindlasti ka paljud teised - usutavasti isegi tuhanded, kelle seas on naisi nii blonde kui brünette, sihvakaid ja lühemaid, kunstilembeseid ja karjäriste, saarlasi ja mulke, mulatte ja venelasi, juuditare ja asiaate, lastetud ja lastega. Selgelt aga eristub sellest seltskonnast üks kindel liik naisi, kellele on selle kuulutusega avalikult armu antud – need on naised, keda ta ei trehvanud oma otsingutel, kelle välimus ei olegi niiväga oluline, need on naised, kellel on laps ja kes võivad olla ka vene rahvusest. Just täpselt nii kaugele on see õnnetu mehehakatis nõus minema, et leida endale partnerit.

Kuid kui reaalsusesse tagasi tulla, siis oli see kuulutus tegelikult sügavalt rassistlik ja väiklane. Arvestades seda tohutut nimekirja valikukriteeriumeid, mille järgi inimesed endile partnereid tegelikult valivad, on lapse olemasolu ja rahvuse taoline toonitamine küll minu arvates suht ebamugavust tekitav asjaolu. Aga mis siis kui ei ole venelane vaid hoopis valgevenalane, kuid see-eest väga ilus ja ilma lapseta või hoopis ukrainast pärit ja lapsega, kuid ilus ja intelligentne ja oskab eesti keelt lisaks kõikidele ülejäänud keeltele?

Ma kujutan ette, et naised võisid üsna segadusse sattuda taolisest kuulutusest, eriti vene rahvusest naised, sest arusaamatuks jääb, kas kuulutaja on ka muudest rahvustest naistega nõus tutvuma või on ta nõus tutvuma eesti- ja võibolla ka vene rahvusest naisega või tegelikult siiski esmajoones eesti rahvusest ja seejärel kõigi teistest rahvustest naiste ning kui muud üle ei jää siis ISEGI vene rahvusest naisega.

Kuid samas – olgem ausad, kas selline naine on tõesti olemas, kes ennast selles kuulutuses ära tundis?

Sõnavabadus vs Lugemisvabadus

Vana tõde on see, et negatiivne uudis ja skandaal on see mis ajakirjanduses müüb. Kokaiin müüb ka hästi kuid see ei tähenda, et seda peaks müüma!

Leidsin ennast mõttelt, et kas negatiivsed uudised muudavad meile negatiivseid emotsioone põhjustades meid endid negatiivsemaks või mitte ja kas negatiivsete uudiste meedias läbisegi positiivsete uudistega kajastamist saab üldse võtta kui ajakirjanduse head tava või mitte?

Võttes aluseks selle, et negatiivseid uudiseid ilmub enamvähem igas võimalikus väljaandes, mida me ajalehekioskist osta saame, ei ole meil sisuliselt võimalust negatiivseid uudiseid mitte lugeda, kuna need ilmuvad oskuslikult läbisegi heade ja informatiivsete uudistega. Isegi kui me seda sooviks, siis silmad libisevad ikka üle pealkirjade “Purjus ema lämmatas 3 kuuse imiku”, “Isa tappis 4 tütart” , “Huligaanid süütasid psühhiaatriahaigla hoone”, “Ülekäigurajal auto alla jäänud naine suri”, “Koolitüdruku tapjate sihtmärk oli Ottis”.

Kui nüüd kujutada ette, milliseid emotsioone võiks produtseerida minu aju hommikul rõõmsameelselt hommikukohvi kõrvale taolisi asju lugedes siis ma sügavalt kahtlen, et selle teadasaamise informatsiivuseski midagi positiivset leiduks. See kes oli tapja tegelik sihtmärk, ei oma minu jaoks tähtsust, vaid uudis muutub negatiivseks juba alates infost, et meie ühsikonnas liiguvad ringi tapjad ning et konkreetse tapja üle on põhjust vaid negatiivseid mõtteid mõelda – tapatöö on sooritatud ja inimest see tagasi ei too ning minule, kui uudise lugejale jääb: kahjurõõm tapja üle, et ta siiski kätte saadi, kaastunne noore koolitüdruku surma üle, viha taolise sündmuse juhtumisee võimalikkuse üle ning ohu tunne, kuna tean, et linnatänavatel võib mind varitseda tapja juhuslik või ka mittejuhuslik kuul.

Loomulikult on see vajalik info ja ma ei arva, et seda peaks inimeste eest tsensuuri läbi varjama. Küsimus on kodanike valikuvabaduses. Teatud liiki teabe pidev kordamine ja seeläbi negatiivsete emotsioonide põhjustamine muudab inimesed negatiivsemaks. Kui analüüsida uudistes leiduvaid negatiivsete sõnade sagedust nagu: tapja, tapeti, suri, narkomaania, terrorism, enestetaputerrorist, avarii, kokkupõrge jne. sagedust siis võib sellest järeldada, et sõltumata uudisloo sisust pelgalt negatiivsete sõnade nii tihe esinemine meedias teeb oma töö edukalt inimestele negatiivsete emotsioonide põhjustamiseks ära.

Nii nagu on olemas raamatud või filmid, mis on mõeldud ainult täiskasvanutele ja teised lastele võiks ju vabalt olla piir vahel positiivsel ja negatiivsel meedial. Eksisteeriks väljaanded, kus on ainult üdini negatiivsed uudislood ja väljaanded, mis kajastavad ainult positiivseid sündmusi. See looks lugejale võimaluse otsustada, et “mul on täna hea tuju (ma tean, et ühiskonnas leidub tapjaid, vargaid narkomaane, sõjardeid ja usuekstremiste) aga ma ei taha millegist negatiivsest täna mittemidagi teada. Samas loodaks uus väljakutse ka ajakirjanikele, kes peaks suutma ka pelgalt positiivseid uudiseid kajastavas väljaandes uudiseid nauditavalt esitada.

Loomulikult tekiks üsna ruttu diskussioon selle üle, et uudiste jaotamine on keeruline, kuna see, mis ühele on negatiivne on teisele positiivne, kuid samas ma kaldun arvama, et uudis, mis kajastab negatiivset sündmust on igal juhul negatiivne ja seda juba tollesama tapja näite põhjal, kuna tapja olemus ise on juba negatiivne, sõltumata sellest, et järjekordse tapja eraldamine ühiskonnast oleks justnagu positiivne uudis. Seega liigituks selle teooria järgi uudised a) negatiivseteks, b) positiiv-negatiivseteks, c) argiuudisteks ja d) positiivseteks uudisteks. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks olla “negatiivsete” ja “positiiv-negatiivsete” uudiste jaoks oma väljaanded ning positiivsete jaoks oma. See, mis müüb ei pea tingimata olema müügil ja see, mida on võimalik osta ei pea tingimata ostma koos “millegi muuga”, mida ma ei taha. Kui ma tahan friikartuleid ilma sinepita, siis ma peaksin peaksin ja võiksin ju seda saada sest friikartulite eraldamine sinepist ei ole ju teabmis ületamatu maailmaime.

Perspektiiv

Maailm on nagu inimene, et selles elada suuta tuleb seda aegajalt perspektiivist vaadelda nagu on mõistlik aegajalt asju läbi teiste inimeste silmade näha üritada, et tekiks mõistmine. Kellel ei ole võimalik lennata orbiidile, see moodustab enda jaoks miniatuursemaid perspektiive maakera peal siksakke tehes. Kuid alati jäävad meie hulka ka need, kes koha peal tammuvad.

Hommikud

Tõusta taas enne päikest, looduse suurt äratuskella, tekitab üsna suurepärase tunde, mis juba ununema hakkas. Ma ei sõltu sellest suurest kollasest rattast, mis niikuinii meile ennast enamuse aja ei ei näita ja vaid pilvi teiseltpoolt oma aupaistega soojendab. Olen suutnud kõige takistuste kiuste hakata hommikuti varem tõusma ja see teeb mu meele heaks kuid viib mu mõtted suvesse. Igatsen juba neid varajasi suveommikuid ja võidujooksu sellesama äratuskellaga, mis arvatavasti suvel minust siiski mingi edumaa saavutada suudab kuid võtan selle väljakutse meeleldi vastu. Täna tõuseb meie unimütsist päikeseratas alles peale üheksat. Paras talle - unekott. Aga mu järgmise aasta soov jõuluvanale - päikselisemaid päevi ja lühemaid öid, isegi kui selle jaoks oma geograafilist asukohta peaksin muutma. Peeglike, peeglike seina peal, kus paistab päike rohkem kui siin pilvede taguses?

Rebjata davaite zitj druzna, a?

Viimasel ajal on mind sügavasti imestama pannud jätkuvad debatid seksuaalvähemuste muredest mujal maailmas ja nüüd ka Eesti Vabariigis ning enamuse suuresti negatiivne hoiak nende tahtmiste ja soovide üle. Kusjuures argumeneerimisoskus on mõlemas leeris esmaklassiline. Ühed arvavad, et miks nad peaks maksumaksjana taolistest soovidest põhjustunud seaduseelnõusid kinni maksma ja teised arvavad, et kuidas see seksuaalvähemuse teema üldse heteroseksuaale puudutab. Kuid kindel on nendegi soov ka vähemusena Eesti Vabariigi kodaniku kõiki õigusi kasutada, sealhulgas õigust ka abielluda ja lapsi enda hoole all pidada - vahet pole siis, mis moel need hangitud on.

Ilma, et mul oleks erilist soovi ja mõtet kummagi poole poolt või vastuargumente kaitsma või mahalaitma hakata tõstataks hoopis teema uues valguses. Maailma ei juhi ammu enam kirik vaid poliitikud, pangad ja rikkad ettevõtjad ning kindlasti on nendegi seas piisavalt nii ühtesid kui teisi ning argumendid sellest, kuidas jumal asjad kunagi kavandas on ammu devalveerunud.

Pigem vajaks siis juba kogu abieluseadus reformimist ning kui läheneda mõistlikult kõiki pooli rahuldavatest aspektidest võiks unustada need mõttetud kiriklikust ideoloogiast alguse saanud „abiellumist piiravad“ seadused. Just nagu on läbi aegade reformitud kirikut on meie ühiskond ehk hoopis põhjalikuma abielureformi lävel, millest tulenevallt ka homo-, bi- kui heteroseksuaalidel kõigil oleks vabadus abielluda kas vastassugupoole või samasoolistega - kuidas hing ihkab ja fantaasiat jätkub. Heteroseksuaalide seisukohalt tähendaks see muidugi eelkõige näiteks seaduslikku võimalust mitme naise ja mitme mehe pidamiseks kuid miks mitte ka paarisabielude moodustamist. Ei sünni kellelegi kahju sellest, inimesed olenemata nende seksuaalsetest orientatsioonidest omavahel seaduslikke abielusid sõlmivad.