Inimloomusele kuidagi omane…
…juba aastatuhandeid oleme harjunud jätma endast erinevaid jälgi - jalajälgi, sõrmejälgi, hambajälgi ja alates hetkest, kui avastasime, et oskame kirjutada, oleme edukalt jätnud endast maha sirgeldusi alates joonistustest kaljukoopa seintel ja lõpetades iidsete tarkustega papĂĽĂĽrusel. Kusjuures kõige selle nimel on läbi aegade kõvasti vaeva nähtud - uuristatud, toksitud, paberit valmistatud ja seda kõike mingist alateadlikust vajadusest - jätta endast jälg neile, kes tulevad peale meid, et nad näeksid “mina olin siin!”
Nüüd ühtäkki on muutunud see kõik nii lihtsaks. Piisab vaid nupulevajutusest ja juba on võimalik seda teha - jäädvustada enda eksisteerimise hetk kuid piisab ka pikselöögist, viirusest, voolukatkestusest või nupulevajutusest, et need kirjutatud read muutuksid hetkega tagasi olematuks. Seepärast küsingi endalt hetkel, et kas ka tuhande või sajagi aasta pärast ollakse võimelised seda siin lugema või ongi need sõnad vaid tühine kübeke kübertolmu - pelk virtuaalne reaalsus, mida tegelikult pole olemas ja mille ettekujutamiseks on vaja elektrit, ekraani ja arvutit.
Nii habras ja olematu, kui see ka poleks, olen ma otsustanud oma missiooni jätkata. Teadmisest, et need sõnad saavad edasi kantud kasvõi teiste inimeste teadvuses, mulle piisab ĂĽsna hästi. Muidugi tahaksin ka mina loota, et tuhande aasta pärast mu kirjutised kusagilt välja kaevatakse…